Kolmapäev, 24 mai
 

     
  Nimi:
 
 
Täielik ligipääs
Piiratud ligipääs
Ligipääs puudub
Inva-WC
Invaparkimine
Invatuba
Invalift
WiFi
 
 
OBJEKTE KOKKU (2309)
 
Riigi- ja ĂĽhiskondlikud asutused (270)
Haridusasutused (316)
Ă„ri ja kaubandus (777)
Meditsiiniasutused (146)
Majutus (141)
Kultuur, vaba aeg (361)
Toitlustamine (224)
Transport (81)
 

 

Katre lugu:

Reisimine lennukiga on minu arvates kiireim ja ka mugav liikumisviis punktist A punkti B. Lennujaamades on puudega inimeste teenindamine üldiselt väga hästi korraldatud. Laevaga reisides sellist teenindamist pole.

Lennujaamas on esimene vajalik toiming check-in`is registreerimine. Sinna saab minna saatjaga, kes näiteks kotte kanda aitab. Registreerimisel kontrollitakse piletit, võetakse pagas ära. Ning kui reisija on ratastoolis, siis seal küsitakse ka abivajaduse kohta. Mõnikord ju juhtub, et inimene tõuseb ja läheb ikkagi omal jalal lennukisse. Aga ei tasu häbeneda olukorda ning ütelda, et mingit imet ei usu sündivat, seega abi vajalik. Kindlasti tasub vaadata, et ka ratastoolile pagasikleepsud külge saaksid. Järgmine etapp on passikontroll ning sinna enam kotikandjad ei pääse. Nüüd jäetakse saatjatega hüvasti ning tuletatakse meelde, millal vastu tulla.
Välismaa lennujaamades, mis on hiiglasuured, on päris asjalik check-in`is assistent paluda. Üksinda üritades võib vabalt ära eksida või väsida. Juhtub ka, et turvakontrolli tehakse mitmeid kordi. Kõige selle tulemusel võib lennukile hilineda.

Assistendi abiga saab seda vältida või kui see siiski juhtub, siis ei ole sa üksi ja on, keda süüdistada :). Igal juhul tasub aega varuda. Juba lennujaama sõites võib autokumm puruneda või ummikusse sattuda (eriti just Tallinnas Järvevana ristmikul). Ka check-in`is võib viltu vedada. Näiteks juhtub erakordselt palju inimesi olema ning lennujaam ei mobiliseeri kohe personali juurde. Võid sattuda järjekorda mõne algaja ametniku juurde, kes on üliaeglane. Juhtub, et kellelgi tekib sinu ees probleem, kas liiga raske või üle mõõtmete käsipagas, siis hakatakse seda sinu ees ümber pakkima, aga aeg jookseb. See, et lennukile justkui aega on, ei loe midagi, check-in lõpeb kindlal ajal.
Turvakontroll on suht rutiinne toiming. Käsipagas valgustatakse ning ihu katsutakse läbi. Toolist õnneks pole pidanud välja ronima. Siis on veel passikontroll. Paljudesse Euroopa riikidesse saab ID kaardiga, mis on ka mugavam.

Ning pärast passikontrolli oledki vabas tsoonis, kuna ühest riigist oled lahkunud, aga teise pole veel sisse lastud. Olenevalt lennujaama suurusest, on nendel aladel päris suur kaubandusvõrk ning kui maksmisel kaarti kasutada, võib ise kontrolli alt väljuda :).
Pardakaardil, mis check-in`ist antakse, on kirjas nii värav, kust lennuk väljub kui ka aeg, millal saab pardale minna. Ratastoolis reisijalt tahetakse, et oleksid kohal teistest varem. Lennuki pardale minekuks toovad assistendid või parameedikud kaasa spetsiaalse tooli, mis on parajalt kitsas selleks, et lennukis ridade vahel liikuma pääseks. Tooli tõstetakse vajaduse korral ning selle tooliga ise sõita ei saa, kuna rattad on all pisikesed. Samas toimub ka lahkumine oma ratastoolist, mis alla pagasiruumi viiakse. Ratastoolilt tasub eemaldada kõik osad, mis sealt võiksid suht lihtsalt eralduda. Kindlasti padi ning ka küljed (selleks on minul padja all suur kilekott varuks, kuhu need siis panen). Kui tooli küljest peaks midagi pagasiruumis eralduma, ei usu, et see veel üles leitakse ning sinu tooliga seostatakse. Ise peab oma ülioluliste asjade eest hoolitsema.
Lennukis tõstetakse istmele ja sinna sa jääd. Ei pääse kuhugi, kui ka vaja oleks. Lennujaamades on kohandatud WC-d ning ihuvajadused peab üritama ette või järgi nendes ära rahuldada. Sihtkohas tulevad abilised jälle samasuguse tooliga vastu. Aga juhtub, et teised on juba ammu omal jalal lahkunud, aga sulle ikka järgi ei tulda. Siis ei maksa meelt heita, vaid kannatlikult oodata. Tavaliselt vabandatakse, et lähtekoht ei teavitanud ette ja seetõttu ka viivitus. Seda, et ette ei teatatud, tuuakse põhjuseks kolmveerandil juhtudel, aga nii pikk see ootamine ka ei ole. Mingil hetkel ikka tullakse ja kitsa tooliga saab lennukist taas välja. Nüüd võib juhtuda, et kohe oma tooli ei saa, vastas on mingi hiiglasuur ja igivana lennujaama tool. Sellega minnakse passikontrollist läbi ja siis pagasini. Sealt saab lõpuks oma tooli ja koti ka kätte. Abilised aitavad väljapääsuni, kus keegi loodetavasti ka vastas!
Igatahes head reisimist lennukitega ning ega see eriti hirmus tegevus ei ole, vahel päris mõnus.


JĂĽri kommentaar:

Lisan omaltpoolt, et Tallinna lennujaam on ratastoolis liikumiseks suurepäraselt kohandatud, on lift, invaWC jms., sissepääsu kaldtee paraja kaldega.
Passikontroll on olnud normaalne, kordagi läbi katsutud ei ole. Samas, Inglismaal ja Hollandis on passikontrolli-järgne läbivaatus alati toimunud, tõstad käed üles ja mingi tüüp katsub sinu keha ja jalad läbi. Kellel voolikud küljes, peaks kontrollijaid hoiatama... Õnneks läbivaatuse käigus püsti ei tõsteta...
Tallinnas on ĂĽmberistumine transporttooli toimunud pärast check-in`i ootesaalis, tõstjateks valves olevad parameedikud. Poisid on tavaliselt noored ja tugevad, paraku on tõstmise kogemusi vähevõitu olnud. Igatahes on juuresolevatele reisijatele toolist tooli tõstmine parajaks etenduseks olnud :). Kes tunneb vähegi ebamugavust sellise protseduuri juures või ei soovi erilise tähelepanu osaliseks saada, võib alati paluda ĂĽmbertõstmiseks veidigi tagasihoidlikumat paika kui ukse all kõigi ees. Seejärel kinnitatakse sind toolis turvavöödega, Tallinnas on need alati katki. Ja ma ei tea, kas see on minu ebaõnn olnud, aga meie lennujaamas on mind alati lennukitrappi mööda ĂĽles tiritud, olen silmad kinni hoidnud... :)
Üldine on põhimõte, et liikumispuudega reisijad saavad lennukisse esimesena ja välja viimasena. Nagu Katre juba mainis, on tõsi, et kõik vähegi vääruslikud osad ratastoolist tuleb salongi kaasa võtta, padi, küljed, seljakott jne. Ratastoolidega käitutakse pagasis küllaltki hoolimatult, nii et vähegi väärtuslik võtke endaga kaasa. Tuleb ette, et ratastoolid saavad transpordi käigus kannatada.
Parameedikutest on kõige parem mulje jäänud Kopenhageni lennuväljal. Tegemist oli tõesti oma ala asjatundjatega, konkreetsed võtted ja selgitused käisid asja juurde, profid, pole midagi öelda. Kõige suvalisemad abistajad on siiani olnud Inglismaal. Üks parapaar koosnes 20-aastasest tütarlapsest ja 60-aastasest vanemast meesterahvast! Õnneks sõbrad tõstsid mu kiiresti ümber. Teised tõstjad olid tumedanahalised jutumehed, kellest abi polnudki. Peale 20-minutilist lennukitoolist transporttooli tõstmise üritamist olid omad sõbrad jällegi abiks, tõste toimus kiiresti. Aga pigem on sellised saamatud abistajad erandiks.
Mõni sõna põiepidamise pikendamisest. On olemas selline retseptiravim nagu ”Minirin”, mis pidavat isegi kuni 10 tundi põievajadusi pikendama. Vedelikutarbimist ravimi mõju ajal soovitatakse vähendada. Kellel huvi, peaks arsti käest infot küsima, endal kogemus selle rohuga puudub. Kuuldavasti on ravimi mõju küllaltki efektiivne.
Kahjuks puudub ka kogemus elektrilise ratastooliga reisimisel, kellel selline reisikogemus olemas, võiksid siia kirjutada.

Ajapikku täieneb jutt ka asjakohaste piltidega.
Head lendmist!


 
21 märts 2017
6 veebruar 2017
23 jaanuar 2017
 
          Loe ka teisi uudiseid